Meenutades veelkord naiskooride lauluretke Peterburgi

Eesti Naislauluseltsi lauluretk Peterburgi 2016

Eesti Naislaulu Selts korraldas veebruaris 2016 Eesti Vabariigi 98. aastapäeva puhul lauluretke Peterburgi. Viisime naaberrahvale laulukosti. Nelja suure bussiga – kaks Tartust ja kaks Tallinnast – olime 20. -23. veebruarini teel. Kaasa sõitis 10 koori 180 lauljaga.

Euroopa suurlinn Peterburi on ikka Eestile nii lähedal, et jõudsime teel veel Kroonlinna põigata ja seal eestlastele tähtsaid paiku külastada. Endiselt on alles omaaegse sõjaväearsti Eduard Michelsoni elumaja, kus meie Lydia Koidula oma südamlikud Eesti kodumaad igatsevad luuletused kirjutas. Enam pole küll Kroonlinna luteri kirikut, kus pastor Matthias Johann Eisen oma eesti-, saksa-, soome- ja rootsikeelseid jutlusi pidas (1888-1912) ning paralleelselt Peterburi Jaani kirikus tegutsenud Jakob Hurdaga eesti rahvaluule kirjapanekuid vastu võttis ja Miina Härma orelit mängis ning lapsi õpetas (1903-1915). Vana kogudusemaja on siiski veel alles. Aga imeilus Mere Kirik – kõikide uskude meremeestele just enne I maailmasõda valminud pühakoda on just-just taastatud, pälvib imetlust ja tähelepanu.

Peterburi oli esimene suurlinn, kus lihtne eesti talutüdruk või -poiss maarahva seisusest lahkus ja tööliseks hakkas; Peterburis said koolituse mitmed eesti kultuuriinimesed, teadlased, maailma-avastajad; Peterburiga on seotud meie esimeste muusikute ja kunstnike kujunemine, seal said tuule tiibadesse hiljem kodumaal töötanud eesti klaverimeistrid, kelle pille muusik ja helilooja Alo Põldmäe praegu aktiivselt klaverimuuseumi kogub ja propageerib. Peterburis õppinud Neeme Järvi on taas Eesti Riikliku sümfooniaorkestri peadirigent.

Laulunaiste esimene “päris” päev, pühapäev, 21.02. algab “Petrovskaja Akvatorija” muuseumis. Tunnise vestluse jooksul viib giid meid ümber Peterburi, ühe maketi juurest teise juurde. Saame teada Peterburi linna kujunemise loo. See on linnaosade, kanalite, paleede ja mälestussammaste rajamise ning tsaaride valitsemise ja võitluste elav ja liikuv lugu. Isegi troskad sõidavad tänavatel ja paadid kanalitel! Saame linnast ja selle ajaloost hea ülevaate. Peterburi Merebasseini muuseum on uus ja hästi kavandatud asutus, mida linna rajamise 300. aastal (2003) veel polnud.

Ringsõidul tutvustab Boris Gorbunov meile nüüd juba tegelikkuses talvise linna sadu paleesid, kirikuid, kanaleid, mälestussambaid, meenutab ühe või teise ehitise ajalugu, omanikke ja endisi funktsioone. Boris Gorbunov on hea giid – mõlemad keeled täiesti suus; 12-aastase Eesti Raadio korrespondendiks olemise ajal on Peterburi linn talle omaseks saanud, ta tunneb seda väga hästi. Peterburis on olnud peale arvutute õigeusu kirikute veel 5 luteri kirikut ja 5 juudi sünagoogi, 2 katoliku kirikut, budausuliste ja muhameedlaste palvepaik; tsaari ajal on kõigile jätkunud ruumi ja tähelepanu.

Keskpäeval sõidame läbi Triumfiväravate /Moskva väravate/ 12 kolonni; need olevat valatud türklaste kahuritest pärast üht Türgi sõdadest. Praegu, veebruaris 2016, jälle türklastega asjad sassis… Koguneme nendesamade väravate juurde Peterburi linna Moskva rajooni kultuurimajja proovile. Kultuurimajal on kena avar rõduga ja ca 25 x 30 tooliga saal. Proov sujub 5-minutilise täpsusega, aega tagasivõtmiseks või kordamiseks pole. Kõigepealt natuke lahtilaulmist (dirigent Aivar Lestsinski, kes kogu ettevõtmise eesotsas seisis), siis eraldi esinevad koorid oma lauludega, lõpuks 7 ühist laulu. Kontsert oli tõeline sõpruskontsert! Alustasid kohalikud, piiterlased. Vanem koosseis, Peterburi kultuurikeskuse „Moskovski” rahvakoor laulis refräänilaule solistidega: rohkete aumärkidega soliidses eas mundrimees; teine bariton veel, klaverisaade ka. Saalis kena valge klaver, lauljatel ühtlane riietus. Teisena esines Leningradi oblasti kultuurikolledzi kammerkoor „Alma Mater” – nemad alustasid eestikeelse Tormisega.

Eesti kooridest laulsid eraldi Tallinna Ülikooli naiskoori vilistlaskoor (Linda Kardna), Tartu Domina (Anneli Koppel), Tallinna Gaudete (M. Männik) ja Carmina (Margit Võsa, Naislauluseltsi esimees). Igalt kolm laulu. Repertuaaris mitmeid varasemate vene heliloojate laule, mille piano-esitused õnnestusid kaunis hästi. Ühislaulude ajal oli suure koori lauljatel natuke pime ja kitsavõitu – nii suure koosseisuga ju seal tavaliselt ei laulda. Lood sujusid korralikult.

Pärast kontserti ootasid kõrvalruumis lauad mineraalvee, mahlade ja omaaegsete traditsiooniliste juustu-vorsti võileibadega (s maslom i bez masla) ning küpsised, kompvekid ja präänikud. Jagati suveniire, pildistati, vahetati aadresse. Mõne aja pärast astusid klaveri juurde tudengitekoori meesliikmed, alustasid, noodid käes, eesti keeles ja klaveri saatel P. Sarapiku “Mesipuud”. Neile oli vist küll üllatus, et kogu meie ligemale 200-liikmeline seltskond kohe kaasa lõi. „Ta lendab mesipuu poole” on Eestis kujunenud selliseks ühislauluks, mida iga koor laulda oskab. Hea laulupeo tunne tekkis. Selline ühine laulmine loob eriliselt hea ühtekuulumise tunde. Alustati veel ”Kungla rahvast”, millele eestlased aina uusi salme lisasid, kuni neli täis sai. Kena õhtu oli.

Siis sõitsime oma “Azimuti” rikkalikule rootsi-laua-õhtusöögile. Hakkajamad maandusid seejärel ülakorrusel (18) pubi-nimelises baaris, kust oli hea vaade linnale. Teatati, et kohti pole… eestlaste lauda oleks ehk mahtunud ka… Võimendus oli – vähemalt minu jaoks – liiga vali.

Keegi mõtiskles:

• Läheks veel vaatama, kuidas ikka need Peterburi sillad üles tõstetakse…
• – No mis te lähete, talvel ju laevaliiklust pole ja sildu ei tõsteta.
• Aga õiget talve ei ole ju ka…

Kolmanda reisipäeva hommikul külastasime endist tsaar Aleksander II mälestuskirikut, nüüdseks mosaiigimuuseumiks taas üles ehitatud „Spas na krovi”. See oli ülev ja võimas! Sõja päevil ja hiljemgi mitmeks otstarbeks kasutatud hoone toimib nüüd täiesti kaasaegse muuseumina – pakub teadmisi ehitusest, Venemaa ajaloost, mosaiikides kasutatud kivimite päritolust. Lahked giidid jagavad teadmisi.

Kiriku lähistel külastame suveniiriturgu.

Pärastlõunal tutvustab Peterburi Jaani kirikut selle taastamisel olulist osa etendanud 1990ndate aastate Eesti konsul Peterburis Jüri Trei. Sel ajal tagastati Jaani kirik ennistatud Eesti Vabariigile. Kirik oli eestluse revolutsiooniaegne häll Peterburis, kust 1917. a. korraldati Eesti iseseisvumise toetuseks rongkäik Paleeväljakule. Enne seda oli siin 1881-1906 (kuni surmani) töötanud pastorina Jakob Hurt.

Nüüd on Peterburi Jaani kirik tegutsenud uuesti juba viis aastat ja saanud kohalike eestlaste kohtumispaigaks ning meeldivaks ja armastatud kontsertsaaliks.

Meiegi, Peterburgi sõitnud ENLS-i koorid proovisime kiriku kõla. “Ta lendab mesipuu poole” võttis meeleliigutusest kurgu kibedaks. Suur naiskoor kõlas hästi.

Eesti naiskooride teine kontsert peeti Nevski prospektil endises Peeter-Pauli saksa (luteri) kirikus, kus nüüd asub ühtlasi kogu Venemaa luteri kiriku keskus. Selle väga hea akustikaga kiriku saatus oli mitmekümne aasta jooksul olla ujumisbassein – poodiumid külglöövides veel alles.

Seegikord laulsid kontserdil noored kohalikud – Peterburi Primorski rajooni noortekeskuse koor „Rondo” etendas või tantsis Veljo Tormise „Hällilaulu” nagu meiegi noortekoorid teinud on.

Teisel kontserdil sujus eesti naiste ühislaul eriti hästi. Mitme lausa uue laulu kõrval esitasime ka Lydia Koidula sõnade ja tema oma viisiga laulu „Isamaa”, peaaegu et hümni Eestimaale. Selle laulu seadis naiskoorile Miina Härma (1926). Laul tuleb esitamisele tänavusuvisel laulupäeval Pärnus ja jääb arvatavasti naiskooride isamaalaulude põhivarasse. Samasuguse püha tunde kutsus lauljates ja kuulajates esile Vene hümni autori Aleksei Fjodorovits Lvovi, Tallinnas sündinud hilisema tsaariarmee ohvitseri vaimulik laul „Sinu puhast palet kummardame” (Pretsistomu tvojemu obrazu), millega mõlemad kontserdid lõpetasime.

Viimasel hommikul enne kojusõitu külastasime Vassili saarel asuvat hiljaaegu remondist tulnud Peeter-Pauli kindlust ja kirikut, Vene imperaatorite matmispaika. Siin just tuli silme ette kogu noorespõlves õpitud Vene tsaaride suguvõsa oma kullatud kirstudes. On hea meel, et kirik-muuseumil on sidemed tsaari suguvõsaga teistes maades. Vanematele lauljatele kujunes retk omaaegsete käikude ja teadmiste värskendamiseks, mitmed nooremad lauljad käisid lähedal asuvas suurlinnas esmakordselt. Märkasime rõõmuga, et Peterburis ehitatakse palju uut, aga samas püütakse hoolega ennistada sajanditetaguseid kultuuriobjekte.

Aitäh Eesti Naislaulu Seltsile! Aitäh giididele Viiu Fjodorovale ja Boris Gorbunovile väga hea juhenduse eest!

Ühine ettevõtmine seob ja ühendab lauljaid, meid endid. Võibolla ühendaks ka naabritega veel rohkem, kui saaks järgmisel ühisel kontserdil kasvõi ühe laulu vastuvõtjatega koos laulda, harjuda teisi kuulama ja arvestama.

Pille Kippar,

koorilaulja alates 1950. aasta laulupeost